Monday, 21 September 2015

Kino, autod ja Lääne-Virumaa

Ma tean, et üle-eelmine nädalavahetus jäi vahele. Ega midagi väga pingelist ei toimunudki, selline vaikne oli. Pühapäeva õhtul tegime ühe sõidu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)

Juttu peaks tegema hoopis eelmisest. Algas see reedel õhtuse kinnominekuga. Nimelt on jõudnud meie kinodesse ühe populaarse triloogia teine osa. Jutt loomulikult Labürindijooksjast. Okei, mina kui inimene, kes loeb, tundsin terve filmi, et midagi on justkui paigast ära. Kui esimene osa ilmus, siis pärast selle vaatamist ostsin ma endale ka raamatud ning lugesin need koheselt läbi. Pärast teist osa autosse istudes, kahtlesin kõva häälega, et kas ikka oli kõik nii nagu filmis näidati. Hilisem lugemine andis kinnituse, et ei, ei olnud.
Ma saan aru, et filmi ei saa alati teha raamatu järgi. *köhh -HARRYDIDYOUPUTYOURNAMEINTHEGOBLETOFFIREH!!!!!!!!!!!????????????!!!!!!!!!!!!!!!- köhh* Aga. Rääkides inimesega, kes minuga koos seda vaatas, sain ma aru, et see film tulistas ikka raamatust sigapalju mööda. Nii palju, et inimestele, kes ei loe raamatut, jääb tsipa vale mulje. Näiteks lahvatus ei muuda inimesi ühe-kahe päevaga hoobilt zombiedeks. Noup. Not a chance :) Muidugi oleneb haiguse kulgemise kiirus ka aju aktiivsusest, aga no... Kamoon. Ja siis veel mõned asjad, milleni ma siin ei lasku.

Nevertheless, see oli nauditav film. Ja kui ma selle nördinud kriitiku oma ajus vaigistan, siis ma ütleks, et see oli isegi väga hea film. Kaks tundi möödus nagu silmapilgutus. Ja asi ei ole ainult selles, et Dylan O'Brien on mulle väga sügava mulje jätnud. :D

Aga olgu, see selleks. Laupäev. Laupäev möödus ühel üritusel. Pildike siia. Pikemalt juttu ei tee.



Ja siis pühapäev. Juba nädala alguses mõtlesin, et peaks ühe Lääne-Virumaa ringsõidu veel tegema. On kohti, kus pole veel käinud, aga mis pikemal internetis tuhlamisel tunduvad täitsa huvitavad. Seega startisimegi kell 10, sihtpunktiks Rakke. Teel Rakkesse avastasime, et sõidame mööda Järva-Jaanist, kus teatavasti asub vanatehnika varjupaik. Kuna mina ja S käisime seal 2012 aastal ning U'l oli samuti külastamisest natuke aega möödunud, otsustasime sealt läbi põigata. Oli uusi eksponaate, natuke rohkem oli juba nähtud masinaid, aga põnev oli ikkagi. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud rohkem pilte teha, aga peab nendest vist piisama.
Hästi on näha alumistelt piltidelt, millel aastaarv juures, kuidas aeg mõjub :)
Siis jätkasime edasise plaaniga - Rakke. Rakkes on nimelt elanud selline inimene nagu Karl Kadak, kes rajas sinna 1910. aastal lubjatehase. ETV saade Ajavaod on teinud temast põneva loo ja tema tehase lubjapõletusahju juures me käisimegi. Muljetavaldav ehitis, kuigi peaks mainima, et lähemal vaatlusel tundub, et varsti eraldub korstna ülemine osa alumisest. Kahju...


Rakkes tekkis mõte põigata läbi ka Tamsalust, et samal teemal jätkata. Seal asub nimelt Lubjapark. Lugesime läbi infotahvlid, uudistasime ka ahju, mis kandis numbrit kaks, kuid arusaamatuks jäi töö täpne kulg. Mis seal ikka, küllap tuleb netist infot otsida :)


Aa, vahepeal otsustas ka auto, et tal on vaja pisut närvikõdi tekitada ja tervitas meid sellise asjaga.
Saage tuttavaks, see on veateade. Käpad püsti, kes teab, mida tähendab? Noh, ma ei arvanudki. Ka meie ei teadnud. Aga oli piisavalt hirmutav koos teadmisega, et viimasel ajal mootor kipub lonkama. Kerge otsing internetis, koos Saksa inseneride ebapraktilisuse tutvustamisega, suunas mõtted turvalisema vea suunas, millele saime ka tanklas kinnitust. Klaasipesuvedelik oli otsakorral :)

Järgmise sihtkoha poole sõites jäi ette kaks väiksemat peatust. Porkuni, kuhu põikasime sisse kuna S'le oli seda soovitatud ning Maarja kabel Viru-Nigulas. Porkunis asub ka paemuuseum :) Fotol üleval vasakul.


Järgmiseks sihtkohaks oli aga Kunda. Linn, kuhu oleme varem sattunud, aga siis sadas vihma ja ega me sellest ka midagi väga ei teadnud. Seekord oli aga taustauuring tehtud. Esimene punkt, mida külastasime oli Kunda tsemenditehas. Aga mitte see uus, vaid hoopis vanem :) See, millest on praeguseks järgi vaid varemed, kuid mille rajas 1870. aastal John Girard de Sucanton. Väga võimas asi on see ilmselt minevikus olnud ning ka praegu mõjuvad need varemed omamoodi suursuguselt. Eriti kui minna ja seista seal all nende vahel. Ilmselt sellest võlutuna unustasin ka pilte teha. Seega tuleb hetkel leppida selle suvalise klõpsuga, mis ma tegin enne kui me seal ringi kolama hakkasime.


Otsisime üles ka teise umbes samast ajakäigust pärineva rajatise. Kunda hüdroelektrijaama.


Kundast võtsime suuna tagasi kodu poole ning tee peal vaatasime veel üle Toolse linnuse, kuhu mingil kummalisel põhjusel ei saa enam autoga ligi, mis mõneks hetkeks pani nördima ja tigetsema. Ei, mitte sellepärast, et jala käia ei viitsiks, aga kahju on, kuna see oli ääretult hea koht, kus autot pildistada... Aga mis seal ikka... Ju siis oli vaja seda turistidehordi taltsutada. Internetist sain teada ka, et seal on kunagi lausa piletiraha nõutud? Nohjah.


Militaarajaloo huviline nagu ma olen, soovisin läbi astuda ka kunagisest Lobi raketibaasist. Siinkohal pean nentima, et taustauuring ei olnud piisav. Hiljem netist pilte vaadates tundub, et ilmselt on seal metsa sees veel hooneid. Meie ei hakanud pikalt ringi kolistama, leidsime kolm, millest kaks tugevalt võsa sees. Kolmandas aga käisime sees. Kahju, et inimesed oma prügile muud kohta pole leidnud, miks peab igal pool niimoodi läbustama. Mis inimesed need sellised on, tekib küsimus? Kuidas on võimalik, et ükspäev ärkad üles, viskad oma sita järelkäru või kuhu iganes peale või sisse ja viid kuhugi metsa? Oeh...

Kuna hakkas juba hämarduma, siis otsustasime, et nüüd on prioriteet kodu. Seda vähemalt niikaua, kuni ma leidsin kaardilt sõnad Tammispea hiidrahn. No hiidrahn, ma nüüd ei tea, ennegi neid suuri kive nähtud. Well... Siinkohal nimi õigustab end.


Pisike kivike :) Kui ma oleks vaevunud üle-eelmisest nv'st kirjutama, siis te teaks, et me käisime ka siis ühe suurema kivi juures. Aga sellest teinekord :)
Praegu ilmselt kõik, sai juba niigi pikk postitus :)



Monday, 7 September 2015

There aren't enough days in the weekend.

Jälle üks nädalavahetus läbi :)
Sügis süveneb, peaks mainima :D Aga see-eest sai avastatud jälle mõned kohad kus ei ole veel käinud.

Laupäeva õhtul, veidi enne päikeseloojangut sattusime ühe vana veski juurde. Neid ikka leidub siin. Aga huvitavaks tegi asja see, et kohe veski kõrval on üks tore asfaldist rajake. Vaatasime selle samuti üle. Veider kuidas lihtsalt lambist keset põlde ja metsi on selline asi :)

Kuna õhtu oli veel noor, siis vaatasime üle ka Treppoja joastiku, mis on üks mu lemmikkohti Harjumaal, Lohusalu sadama ning Keila-Joa.
Treppojale peaks tagasi minema kui on valgust ning vett rohkem, ehk siis loodetavasti sügise poole. Kuigi peaks mainima, et sellel kohal on omamoodi võlu ka siis kui vett ainult pisut niriseb. Lahe on vaadata, kuidas see koht on arenenud, kuna kui ma seda esimest korda külastasin kunagi ammu, siis puudusid sildid ning ka uhke jalakäijate sild.
Lohusalus toimus parasjagu vist selle hooaja viimane tantsuõhtu, igatahes rahvas hakkas kogunema vaikselt ning me kaua seal ei olnud. Vaatasime vaid korraks merd ja mina otsisin laevavrakki, mis küll silma ei hakanud. Ei tea, kas merevee tase on nii kõrge või on see lõpuks sealt likvideeritud?
Keila-Joal olime juba üsna pimedas. Vett on rohkem kui Jägalas ning joani viib ka kitsas teerajakene, mida me küll seekord ei kasutanud. Valges oleks ilmselt julgem. Pimedas ei oleks tore sinna kuskile kivide vahele vette sulpsatada.
Pildid on ilmselgelt kehvad, pimedas/hämaras mobiiliga tehtud. Kuid see ei takista mul neid siia panemast! :D

Pühapäevane plaan oli käia sellisel toredal üritusel nagu Mannergute mõõduvõtt. Kuna internetist lugesin, et sõit ise algab alles kell 16.00, siis tekkis idee sõita sinna Virtsu kaudu. Teel Virtsu poole tegime peatuse Kõmsis. Seal on vanad kirikuvaremed, mida ma olen korduvalt möödudes vaadanud. Nüüd siis vaatasime lähemalt ka. Kujutan ette, et kunagi on see olnud väga muljetavaldav ehitis. Praegu aga paraku täis kola ja prügi. Kirikutrepil oli kaks pudelit, millest üks tühi ning teine sisaldas mingit kummalist oranzikat ollust, mida ei lähemalt uurida ei soovinud.
Varemete vahele saab sisse, kuid silt uksel hoiatab varisemisohu eest. Vaadates seal veidi ringi, on hoiatus täiesti mõistetav.


Virtsus sõitsime läbi vana raudteetammi pealt. Samuti üks koht, mille eelmine aasta puhtjuhuslikult avastasime ning mis jättis hea emotsiooni. Eelmise aastaga on muutunud see, et liiklustihedus on tublisti kasvanud. No, but seriously though. Eelmine aasta tiksusime jumala pikalt seal tammil ja kedagi ei näinud. See aasta peatusime korraks, et ma autost saaks pilti teha ja juba anti signaali. Mainiks nüüd ära, et sellel lõigul on tee laius veidi laiem kui üks sõiduauto, nagu näha ka illustreerivalt pildilt, nii et kui keegi on tammil, siis mööda temast ei pääse. :) Teine asi, mis on muutunud, kuid mis on ilmselt tingitud aastaajast, on see, et vett oli vähe ning kõrkjaid palju. Kahju, sest ma mäletan kui äge oli eelmine aasta kui mõlemal pool oli suur veeväli. Aga noh... :)

Jah, siin on kah mõlemal pool vett, aga ikkagi! See pole see! :D 
Tammi pealt sõitsime tagasi ja võtsime suuna Pärnu poole. Google maps ütleb, et valisime Audru-Tõstamaa-Nurmsi tee. Noh, võib öelda, et seda teevalikut ei kahetse. Esiteks, esineb tee ääres huvitavaid objekte.


Teiseks, peitub maanteelt maha keerates männimetsa all imeilus rand, kus on ka grillimiskohad. Midagi, mida järgmise suve tarbeks tasub meeles pidada.

Mul ei ole õrna aimugi, miks Bemmi pilt imelik on. Arvutis on normaalne.
Ja kolmandaks... Ühel hetkel on vasakut kätt tee ääres mändide vahel paistmas vaatetorn, millelt avaneb imeilus vaade Lindi rabale. Väga kena koht kus peatuda.


Peatuse tegime ka Tõstamaal ja vaatasime üle sealse mõisa, milles nüüd asub kool. U avastas järsku, et ta on seal käinud ning kadus mõneks ajaks ilmselt tuttavaid radu vaatama. Mina imetlesin mõisa ees asuvat purskaevu ja üritasin kunsti teha. Ei tulnud välja :D
Seal on ka Romatilist Rannateed tutvustav arvuti? Jah, nimetame seda nii. Sealt saab ilmselt kasuliku infot, aga kuna too päev ei olnud see meie eesmärk, siis jätsime selle teist korda ootama.

Niimoodi seigeldes jõudsime lõpuks Pärnusse ja vaatasime ka mannergud üle. Äärmiselt vahva üritus, mida tasub kindlasti jälgida. Sõit ise on kestvussõit ning selle kohta saab pikemalt lugeda ülalpool ürituse nimel klõpsates. Aga hea on näha, et inimestel ei tule fantaasiast puudust ning sõiduvahendid on kaunistatud pilkupüüdvalt. Ühe püüdsin kaamerasse kah :)


Tagasi koju sõites põikasime läbi Konuvere sillalt. Siinkohal pean tõdema, et pimedas on see sild kõvasti ilusam kui valges. Silma jäi ka kummaline punakas varjund sillapiirdel, mis pani arutlema selle päritolu üle. Vaade ühes suunas, vaade teises suunas. Puud ju ei ole nii lähedal? Mis puu nii üldse teeks? Isegi pärast hetkelist mõttepausi ei suutnud ma sellele mõistatusele vastust leida ning jätkasime teekonda kodu suunas. Mõned müsteeriumid võivad vist lahenduseta jääda :) Keegi targem kindlasti teab.

Järgmise korrani :)


Wednesday, 2 September 2015

We travel not to escape life, but for life not to escape us.

Alustades algusest, siis ma olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks kirja panna kohad, kuhu me igavust peletades oleme sattunud. Eriti arvestades seda, et aeg-ajalt leiame kohti, mille olemasolust ei ole meil õrna aimugi olnud, enne kui mingilt netilehelt saadud vihje meid sinna on juhatanud.

Viimaste aastatega on muidugi pilte kogunenud palju, millele tuginedes saaks kirjutada nii mõnegi loo. Aga, et oleks põnevam, otsustasin ma, et kirjutan siis kui kuhugi jälle satume. Välja arvatud mõned põnevamad reisid, mis pilte vaadates meelde tulevad.

Blogi pealkirjaks sai küll autoga siin ja seal ning see on ka ilmselt läbiv teema siin blogis, kuid tõenäoliselt lisandub siia ka kohti, kus ei ole käidud autoga ja minu tavapärast elu.

Niisiis. Minnes asja juurde.
Nagu enamik meie ringi rändamisi, algas ka see konkreetne lugu küsimusega: "Mis täna?" Pärast mõningast mõtlemist, pakkusin välja idee, kolada veidi Harjumaal ning vaadata üle Jägala juga, mida see aasta veel polegi näinud. Mõeldud tehtud.

Esimene peatuspaik oli Peeter Suure Merekindluse Vääna-Posti positsiooni rooduvarjend nr 2, mida olime märganud juba varem mööda sõites, kuid mille juures tookord seisis tuletõrjeauto ning me ei hakanud teda segama. Vaadates palju seal vett on, siis ilmselt äkki võttis ta tookord sealt vett?

Esimene peatuspaik
Teisel pool teed asub Merekindluse eriotstarbeline varjend nr 1. Asukohad on ilusti kättesaadavad maa-ameti kaardilt ning kuna tegemist on kultuurimälestistega, siis ka vastavast registrist. Tähelepanu. Varjendis on nahkhiirte püsielupaik ning selle külastamine on keelatud 1. septembrist kuni 30. aprillini! Sama kehtib ka seal lähedal asuvatele koobastele, mille leidmine ei ole keeruline kui seal natuke ringi kolada.

Endiselt ei väsi selliseid ehitisi leidmast.
Koobas
Ma ei tea, miks mu telefon otsustas, et punane valgus hea on.
Väga huvitav koht, mida me kindlasti külastame järgmine suvi uuesti. Küll aga koos kummikutega siis, seal oli suhteliselt vesine lugu sellest müürist edasi minnes.

Edasi liikusime me läbi Tallinna, käisime söömas Järve Selveri Ampsus, kus on väga head soolased pannkoogid. Ja siis edasi Jägala poole. Vaatasime joa ühelt poolt üle ning siis sõitsime teisele poole, mööda poolsaart edasi.
Keerasime teele, mille otsas oli silt Linnamäe Hüdroelektrijaam. Olime küll korra sinna juba varem pööranud, kuid siis vaatasime vaid seal lähedal olevat ilmselt jõesoppi? Seekord aga sõitsime tee lõppu, kus meid tervitas üsna põnev vaatepilt. Väga huvitav, et sinna varem pole sattunud. Igatahes ronisime natuke sillal, imetlesime vaadet ja jätkasime siis teekonda.

Linnamäe Hüdroelektrijaam
Midagi, mida mina pole näinud. Samas, pole ma ka paljudes hüdroelektrijaamades käinud :)
Asjalikud xD
Ustav ratsu ootab väravas :)
Järgmine peatuspaik oli kena koht nimega Laheranna. Rand oli kena, aga männimetsas sain ma šoki. Mina kui üldine arahnefoobik, mitte ajada sassi sõnaga arhenofoobia, sattusin keset metsa 10 cm kaugusele kõige suuremast ämblikuvõrgust, mida ma näinud olen ning selle keskel peesitavast hiiglaslikust ämblikust. Ausalt, ma tundsin end kui Bilbo Sünklaanes. Kerge kaalumine hetkeks, kas jääda seisma ja tugevamast soost isikud appi kutsuda, aga ei, liikusin ikka nende juurde ise tagasi. Silmi väga lahti hoides ja käega vahepeal enda ees vehkides. Koomiline? Jah. Aga samas ka väga hirmus :D 

Kõnealune männimets :)
Laheranna ilus vaade
Ma ei olnud ainus, kes arvas, et ilus vaade.
Kuna me oleme korra käinud juba poolsaare tipus, Neemel, siis seekord keerasime väikesele kruusasele rajale, mis viis mere äärest eemale. Olime kursis, et kuskil seal peaks olema järjekordne militaarpärand. Pärast aukudes manööverdamist ja tiksumist nägimegi paremal pool teeääres betoonist kuubikut. Kahjuks ei ole hetkel leidnud, mis asi see siis kunagi oli, kuid ilmselt äkki osake Ihasalu raketibaasist vms? Igatahes põnev :)


Tagasiteel tegime veel peatuse üle Jägala jõe oleva rippsilla juures ning käisime lennukeid vaatamas, pildid kahjuks puuduvad ja siis saigi seekordne seiklus otsa. Tegus päev :)

Nii palju olen mõelnud, et kui aega tekib, siis kirjutan siia oma selle aasta pikeima autoreisi, mis algas Veronast ning lõppes kodus Eestimaal. Iseasi, millal selle jaoks aega on. Seniks, head aega :)