Juttu peaks tegema hoopis eelmisest. Algas see reedel õhtuse kinnominekuga. Nimelt on jõudnud meie kinodesse ühe populaarse triloogia teine osa. Jutt loomulikult Labürindijooksjast. Okei, mina kui inimene, kes loeb, tundsin terve filmi, et midagi on justkui paigast ära. Kui esimene osa ilmus, siis pärast selle vaatamist ostsin ma endale ka raamatud ning lugesin need koheselt läbi. Pärast teist osa autosse istudes, kahtlesin kõva häälega, et kas ikka oli kõik nii nagu filmis näidati. Hilisem lugemine andis kinnituse, et ei, ei olnud.
Ma saan aru, et filmi ei saa alati teha raamatu järgi. *köhh -HARRYDIDYOUPUTYOURNAMEINTHEGOBLETOFFIREH!!!!!!!!!!!????????????!!!!!!!!!!!!!!!- köhh* Aga. Rääkides inimesega, kes minuga koos seda vaatas, sain ma aru, et see film tulistas ikka raamatust sigapalju mööda. Nii palju, et inimestele, kes ei loe raamatut, jääb tsipa vale mulje. Näiteks lahvatus ei muuda inimesi ühe-kahe päevaga hoobilt zombiedeks. Noup. Not a chance :) Muidugi oleneb haiguse kulgemise kiirus ka aju aktiivsusest, aga no... Kamoon. Ja siis veel mõned asjad, milleni ma siin ei lasku.
Nevertheless, see oli nauditav film. Ja kui ma selle nördinud kriitiku oma ajus vaigistan, siis ma ütleks, et see oli isegi väga hea film. Kaks tundi möödus nagu silmapilgutus. Ja asi ei ole ainult selles, et Dylan O'Brien on mulle väga sügava mulje jätnud. :D
Aga olgu, see selleks. Laupäev. Laupäev möödus ühel üritusel. Pildike siia. Pikemalt juttu ei tee.
Ja siis pühapäev. Juba nädala alguses mõtlesin, et peaks ühe Lääne-Virumaa ringsõidu veel tegema. On kohti, kus pole veel käinud, aga mis pikemal internetis tuhlamisel tunduvad täitsa huvitavad. Seega startisimegi kell 10, sihtpunktiks Rakke. Teel Rakkesse avastasime, et sõidame mööda Järva-Jaanist, kus teatavasti asub vanatehnika varjupaik. Kuna mina ja S käisime seal 2012 aastal ning U'l oli samuti külastamisest natuke aega möödunud, otsustasime sealt läbi põigata. Oli uusi eksponaate, natuke rohkem oli juba nähtud masinaid, aga põnev oli ikkagi. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud rohkem pilte teha, aga peab nendest vist piisama.
![]() |
| Hästi on näha alumistelt piltidelt, millel aastaarv juures, kuidas aeg mõjub :) |
Rakkes tekkis mõte põigata läbi ka Tamsalust, et samal teemal jätkata. Seal asub nimelt Lubjapark. Lugesime läbi infotahvlid, uudistasime ka ahju, mis kandis numbrit kaks, kuid arusaamatuks jäi töö täpne kulg. Mis seal ikka, küllap tuleb netist infot otsida :)
Aa, vahepeal otsustas ka auto, et tal on vaja pisut närvikõdi tekitada ja tervitas meid sellise asjaga.
Saage tuttavaks, see on veateade. Käpad püsti, kes teab, mida tähendab? Noh, ma ei arvanudki. Ka meie ei teadnud. Aga oli piisavalt hirmutav koos teadmisega, et viimasel ajal mootor kipub lonkama. Kerge otsing internetis, koos Saksa inseneride ebapraktilisuse tutvustamisega, suunas mõtted turvalisema vea suunas, millele saime ka tanklas kinnitust. Klaasipesuvedelik oli otsakorral :)
Järgmise sihtkoha poole sõites jäi ette kaks väiksemat peatust. Porkuni, kuhu põikasime sisse kuna S'le oli seda soovitatud ning Maarja kabel Viru-Nigulas. Porkunis asub ka paemuuseum :) Fotol üleval vasakul.
Järgmiseks sihtkohaks oli aga Kunda. Linn, kuhu oleme varem sattunud, aga siis sadas vihma ja ega me sellest ka midagi väga ei teadnud. Seekord oli aga taustauuring tehtud. Esimene punkt, mida külastasime oli Kunda tsemenditehas. Aga mitte see uus, vaid hoopis vanem :) See, millest on praeguseks järgi vaid varemed, kuid mille rajas 1870. aastal John Girard de Sucanton. Väga võimas asi on see ilmselt minevikus olnud ning ka praegu mõjuvad need varemed omamoodi suursuguselt. Eriti kui minna ja seista seal all nende vahel. Ilmselt sellest võlutuna unustasin ka pilte teha. Seega tuleb hetkel leppida selle suvalise klõpsuga, mis ma tegin enne kui me seal ringi kolama hakkasime.
Kundast võtsime suuna tagasi kodu poole ning tee peal vaatasime veel üle Toolse linnuse, kuhu mingil kummalisel põhjusel ei saa enam autoga ligi, mis mõneks hetkeks pani nördima ja tigetsema. Ei, mitte sellepärast, et jala käia ei viitsiks, aga kahju on, kuna see oli ääretult hea koht, kus autot pildistada... Aga mis seal ikka... Ju siis oli vaja seda turistidehordi taltsutada. Internetist sain teada ka, et seal on kunagi lausa piletiraha nõutud? Nohjah.
Militaarajaloo huviline nagu ma olen, soovisin läbi astuda ka kunagisest Lobi raketibaasist. Siinkohal pean nentima, et taustauuring ei olnud piisav. Hiljem netist pilte vaadates tundub, et ilmselt on seal metsa sees veel hooneid. Meie ei hakanud pikalt ringi kolistama, leidsime kolm, millest kaks tugevalt võsa sees. Kolmandas aga käisime sees. Kahju, et inimesed oma prügile muud kohta pole leidnud, miks peab igal pool niimoodi läbustama. Mis inimesed need sellised on, tekib küsimus? Kuidas on võimalik, et ükspäev ärkad üles, viskad oma sita järelkäru või kuhu iganes peale või sisse ja viid kuhugi metsa? Oeh...
Kuna hakkas juba hämarduma, siis otsustasime, et nüüd on prioriteet kodu. Seda vähemalt niikaua, kuni ma leidsin kaardilt sõnad Tammispea hiidrahn. No hiidrahn, ma nüüd ei tea, ennegi neid suuri kive nähtud. Well... Siinkohal nimi õigustab end.
Pisike kivike :) Kui ma oleks vaevunud üle-eelmisest nv'st kirjutama, siis te teaks, et me käisime ka siis ühe suurema kivi juures. Aga sellest teinekord :)
Praegu ilmselt kõik, sai juba niigi pikk postitus :)































